Saabunud kiri: Saatja: Enno Rennit Saadetud: teisipäev, 04. märts 2025 15:29 Adressaat: Maiken Koiksaar Teema: Re: Kliimakindla kultuuri esitlusKunstid Tere taas. Teisipäev, vastlapäev, laseme siis planeeringu teemal liugu edasi. Alustuseks niipalju, et ajalehe küljele ei roninud omal initsiatiivil, aga kui vaja, võib vabalt ka oma näo ja naha turule tuua, seda enam, et huvi pole kitsalt isiklik või valdkondlik, mida avalikult vaenan. Avalikele esitlustele ei jõua kas ajagraafiku tõttu, samas ka teadlikult sellist formaati eirates, kuigi ju demokraatlik. Mõte on ilusaid sündmusi mitte segada, oma kohtlase kohaloluga häirida, mitte kartusest osutuda kobasõnaks, vastupidi. Nagu Tartu Postimehes must-valgel kirjas ja simuleerival visualiseeringul näha, räägime erinevat keelt. Minu esitatud küsimistele vastuseid pole, sest "jäävad planeeringust välja", "selguvad projekteerimise käigus", "pole võimalik laia konteksti tõttu üldse arutada" jne., mõningaid piirdeid ja taskuid ehk küll, ehk keegi istutab ka mõne varjava heki, et näiliselt heitgaase heidutada. No nipet-näpet veel, rambi varikatus. Peab ainult mõõtma, et Sinise Sierraga saaks kunstipäraselt sisse sõita, soovitan ka Ford Mustangit, turundajad pakkusid pidulikult, võimalik ka rekkaga. See omakorda annab tulevikus lootust - kui toimetamiste jääki-lisandväärtust peab silme alt ära viima, saab SÜKU/SIURU kõhtu ka koleScanniga, mitte ei pea mitmeid kümneid meetreid kaste nö. ära jooksma. Aga muret ju ei ole, keegi viib/teeb ju ära, pealegi odav mugavusteenus. Väga vahva on ka see, et isegi eelarve pole mingi teema, sest raha tuleb Kultuurkapitalist, Eelarvest või Seinast. Mõttetu on mõtestada linna kultuuri-mäluasutuste olukorda terviklikult, seda majandus-poliitilises ja keskkondlikus kontekstis, sest PRIORITEET on paigas, nii palju juba investeeritud, haipijate-turundajateni inimesed palgal, see vaatamata mustrile kõige tähtsam. Las eelarved vähenevad, võimalused vaaguvad, piletihinnad tõusevad, külastajate arv hinnatundlikuse tõttu teeb vähikäiku. Ei ole meie asi. Ehk teeks olemasolevast inventuuri? Ehk on üldjoontes või täpsemalt see andmestik juba olemas? Valgustage mind. Ka niimoodi küsimine pole töörühmale mingi üllatus, sest on kohatu, vähe sellest, laialivalguv, naeruväärne nentimine. Mure kukkujate ja sukeldujate pärast on aga päris, kahjuks rikub juba hästituunitud kjukepildil nähtavuse ära, aga turvalisus nõuab ohvreid. Puukallistajatest võib aru saada, ent peab veelkord nentima, et taoline liigivaesus elurikkust ei suurenda. Raudselt teeb seda kavandatav kolmerindne, mis selgub projektis, projektsioonis muidugi ka aktiivse puhkuse alad. Kedagi ei jäeta kõrvale, kuskile ei saa jääda maha. Parki ole võimalik rekonstrueerida. Mänguväljak ja püsilahendusega katselapp lähevad küll kaduma, aga see ongi ju katse, kas ajutised lahendused on ikka nii ajatud, kui rahvatarkus teab. Asemele tuleb ju avar trepistikuga soe siseruum (igaks juhuks siina ka piirded), kus saab tšillida ja nuti/nutuseadet näppida. AI äppi appi kutsuda. Innuvatiivne. Maastikuarhitektuur omaette seotud teema. Nagu ajaleheski kirjas, nupust nikastatud kodanik ei sildista ainult raamatuid, vaid ka inimesi. Raamatuaasta - mul teile lisaks kakskümmend raamatusoovitust, pisut pingutades kakssada veel. Näiteks Viieteistminutilinnast-Maja-Sirbini, niisisiis ajakirju lisaks. Saatke mulle soovitusi, ehk saan Arengule paremini pihta, Rikastan ennast teadmistega. Jätkub...
Saabunud kiri: