Detailplaneeringu lahenduses on väga palju vastuolulisusi väiteid, pigem soovmõtlemist. Jõuan käsitleda neist vaid mõnda.
Detailplaneeringu peennüansse pole mõtet üldse käsitleda enne, kui on kindlaks tehtud, kas sellele kohale saab ehitada parklaga hoonet. Krunt asub niivõrd lähedal Emajõele, aga mitte kuskil pole leidnud uuringuid, mis võib juhtuda maa-aluse ehituse käigus ja pärast seda. Kas pinnas ei hakka vajuma-murduma Emajõkke, olgu põhjuseks ehitusaegne rammimisvibratsioon või hilisem kaalust tingitud surve ja hoone ekspluatatsioonist tekkinud vibratsioon.
Eskiislahenduses nähakse ette ühe pärnade rea säilitamist, samas kui Vabaduse pst äärne kahekordne pärnaallee on selle pargi üks põhilisi vaatamisväärsusi ja miljöökomponente. Puud on hea tervise juures ja kasvaksid veel vähemalt 80 aastat, allee esteetiline väärtus alles hakkab nüüdsest kujunema ja kasvama. Võrdluseks võib võtta kasvõi Narva mnt serval Raadi pargi poole mineva allee. Ühe pärnarea säilitamine ei ole jätkusuutlik lahendus, vaid lihtsalt puude aeglane väljasuretamine, nende tulevik kajastub hästi S. Nurme dendroloogilises hinnangus Küüni tn äärsetele puudele. Nõukogude ajal olid puude kasvutingimused pargi kõikides äärtes sisuliselt samasugused, Küüni tn pärnade tervis on aga kiirelt halvenenud pärast Küüni tn ja kõnnitee katmist vettpidavate katetega. Ehitustegevus ja hilisem hoone halvendavad säilitatavate pärnade juurtoitumistingimusi järsult, samuti muutuvad valgus- ja soojustingimused - selles eas puude võra on välja kujunenud ning ühe võrakülje keskkonnatingimuste täielik teisenemine mõjub laastavalt puude tervisele.
Arvatavasti on ehitusaluses pinnases rikkalik kultuurikiht, mis ilmselt küll läbi uuritakse kiirkorras, kuid ehituse tõttu täielikult hävib järgmiste põlvede jaoks, kuivõrd ehitusega minnakse välja aluskivimisse. Kas kuskil on olemas prognoosid arheoloogilise uurimuse maksumuse kohta - juhul kui näiteks sealt tuleb välja midagi ainulaadset - kas linnal ja riigil on sellist väljaminekut endale praegu võimalik lubada (lisaks ehitustööde hinnale ja ehitise väga küsitavale tasuvusele)?
Äsja elasime üle COVID-nakkuse, pidevalt räägitakse sõjaohust ja kasvavast terrorismist - kas sellistes tingimustes on mõttekas ehitada uusi suuri maju kitsasse kesklinna, kus on kerge korraga ohustada-hävitada nii kokkukoondatud kultuuriväärtusi kui ühes majas koos olevat suurt hulka inimesi? Tarbimine tõenäoliselt väheneb lähitulevikus ning kesklinna ehitatud ärikolossides tekib ruumi juurde ning üüriturul lõpeb ülikasumite aeg. Julgen prognoosida, et kõigis kaubamajades tekib lähiajal juurde pindu, mida kauplejad ei soovi kasutada ja kuhu saaks üle viia mitmed kultuurifunktsioonid, see kindlasti suurendaks ka ristkasutust: poodlejad külastaksid kultuuriasutusi ning vastupidi. Ühe ülikonfliktse hoone juurdeehitamine, kus seda kontseptsiooni mõõdukalt rakendatakse, ei ole mõistlik.
Punkt 3.11.1 - kuidas tagab liikluse vaigistamine mürataseme ja heitmete vähenemise olukorras, kus juba praegu on Narva mnt poolne liiklus pidevalt ummikuis - liikluse aeglustumine ja uute autode parklasse vool tõstaks kesklinnas saastetaseme veel kõrgemale. Aeglustavad autod teevad seda kuskil vööndis ja teisal hakkavad uuesti kiirust tõstma - järelikult seal müra- ja vibratsioonitase tõuseb järsult. Arvestades kesklinna asumist orus ning vajadust orust väljasõiduks paratamatult võimsust tõsta, ei ole tervikuna orus oodata mingisugust olulist mürataseme vähenemist, isegi kui seda lühikesel lõigul loodetakse saavutada kitsama liiklustrassi ja alandatud kiiruse näol. Tõenäoliselt on hoopis oodata avariide kasvu ning kõikide liiklejagruppide mõõdukat rahulolematust. Jalakäijad ning ratturid peaksid saama liikuda värske õhuga alal, mitte läbisegi autodega. Enamus aastast ei ole jagatud liikumisruumil ka erilist mõtet, seda ei soosi ilmaolud ja inimeste õppe- ja töökorraldus. Liikluse sulgemine või piiramine omab mõtet turismiperioodi tipuajal ning suurürituste perioodil.
Mitte mingit kriitikat ei kannata uute väikeste rohealade loomise kontseptsioon, mis pidavat meenutama puisniitu - mida väiksemateks tükikesteks on roheala jagatud, seda enam kannatab ta servamõjude all: tallamine, veepuudus või üleujutus, tolmu ja sõelmete sattumine alale, prügistamine. Juba praegunegi pargiala funktsioneeriks puisniiduna vaid siis, kui kõrval oleksid ulatuslikud metsa- ja niidualad, tema pindala on liiga väike tervikliku liike säilitava ökosüsteemi jaoks - kavas on aga pindala oluline vähendamine ehitise tõttu. Niisuguste väikeste lapikeste hooldus kujuneks kordades kallimaks ühe suurema tervikliku pargiala hooldusest, kui soovida väikestel aladel näha tõesti midagi ilusat, mitte lihtsalt hõredat umbrohtude ja generalistliikidega asustatud "jäätmaad". Sel juhul peab neid sisuliselt igapäevaselt kastma, puhastama, paigaldama piirdeid ja silte-infotahvleid jne. Niisugusel alal on ka toetatud looduslähedane taimestu ikkagi nn aed, aga mitte looduslik elurikkus. Mõtlen seda, et suure vaevaga on ilmselt võimalik saada kuhugi lapikesele kasvama sinililled ja teisale hiljem härjasilmad või moonid, aga see nõuab vaeva, pidevat juurdekülvamist ja istutamist, hoolitsust. Ilmselt tõuseb ala valgustatus ja külastuskoormus, mis tähendab stressi putukatele ja lindudele, samas võib tõusta inimkaaslejate liikide arvukus, kes pole ilmtingimata soovitud liigid selles keskkonnas. Ühesõnaga - sellises paigas võiks loobuda nn rohepesust ja kõnelda tavapärasest pargist-haljasalast, kus eelistatakse kodumaiseid liike. Kuid mingiks väärtuslikuks rohealaks ei tuleks seda tituleerida ning sellised kõnniteede ja mänguplatside vahelised jupikesed ei moodusta tõsiseltvõetavat rohekoridori, ammugi puisniidukooslust, ega paku olulisi elupaiku ühelegi elustikurühmale.
punktis 3.2.11 mainitakse, et praegused puud ei ole elurikkust toetavad. Kuidas nad saaksid ollagi, kui nad on oma bioloogilise võimaliku elueaga võrreldes vaevu keskikka jõudnud puud, pealegi on iga loodusliku kahjustuse tekkimist tõlgendatud puu kahjustumisena ning seega on kõik õõnsustega jmt puud juba ammu eemaldatud. Tegemist on järjekordse rohepesu-väitega, sest inimeste ning autode ohutust silmas pidades tahetakse ka edaspidi eemaldada kõik vähegi haigus- või kahjustumistunnuseid näitavad puud. Kahte asja korraga ei saa - kui tahta elurikast esteetilist vanade puudega alleed, tuleb leppida teatud paratamatustega ja juhtida tähelepanu, et tuleb olla tähelepanelik okste suhtes - kuigi minu isiklik elukogemus näitab, et ka lennukis või poes võib sulle laepaneel pähe kukkuda. Ohutuse jaoks alleede all on aga võimalik mõningaid võtteid rakendada, näiteks paigaldades kunstipäraseid valgustiinstallatsioone vmt kunstiprojekte nõnda, et moodustuks vähemalt pikemaid kukkuvaid oksi pidurdav ja eemalesuunav konstruktsioon. Kui tahta kogu kesklinna rohekeskkonda teha hagemisvabaks, siis ilmselt ei saa isegi ampleid üles riputada või lillekaste panna. Asjadest võiks rääkida nii nagu nad on - et ei soovitagi probleemset elurikast keskkonda kõrvuti intensiivse ajaveetmisalaga ja see tuleb suuremas mahus kujundada mujale, kus on selleks säilinud tingimused ja funktsionaalsus - näiteks Toomemägi, Sanatooriumi pargi äärealad, Ihaste säilinud rohealad, Tähtvere spordipark, Raadi seikluspargi piirkond, reserveerides selleks täiendavad kompensatsioonialad.
Saabunud kiri: