1) Lasta maastikuökoloogidel hinnata ala väärtust linnakontekstis. Minu kui bioloogi silmale tundub Riia 148 väga liigirikka alana. Oleks kahju, kui elurikkust planeerimisel arvesse ei võeta. Eriti linnas ei tohiks ainult kaitsealuste liikide esinemisest lähtuda.
2) Hinnata, kuidas üldplaneeringus sätestatud roheala piiride muutmine ja ala täisehitamine mõjutab Tartu linna rohevõrgustiku toimimist.
3) Kirjutada detailplaneeringusse rangemad reeglid puude allesjätmise osas – eesmärgiks võiks olla olemasolevate puude, eriti väärislehtpuude, ja põõsaste võimalikult suurel hulgal säilitamine.
4) Väärtustada kunagise talukohaga seotud kõrghaljastust ja vilja kandvaid viljapuid. Nii nagu vanadel linnamüüridel, on ka vanadel talukohtadel oma lugu rääkida.
5) Püüda kavandada hooned, teed ja parklad sellisel viisil, et saaks võimalikult suurel hulgal olemasolevat liigirikast metsatukka puutumatul kujul säilitada. Olemasolevate puude ja põõsaste kasutamine majadevahelise haljastuse loomises on loodus- ja inimsõbralikum lahendus kui uute puude istutamine.
6) Mitte püüda kujundada Ränilinnast (ega Tartu linnast üldisemalt) steriilset ja üksluist magalarajooni, kus kõik puud on võrdsete vahedega ritta seatud.
Pikem selgitav tekst koos joonistega ja fotod hetkeseisust on lisades.
Saadetud e-kirja tekst
