Saabunud kiri: Tartu linna üldplaneering aastani 2040 - Ühistransport

Asja number: 2020-14042
Sari: 9-3.1 Kirjavahetus üld- ja detailplaneeringute ning linnaarengu küsimustes (s.h. algatamise ettepanekud ja lähteseisukohad) füüsiliste isikutega
Teema: Tartu linna üldplaneering aastani 2040 - Ühistransport
Registreeritud: 15.07.2020
Kellele saadetud: Indrek Ranniku
Dokumendi liik: Kiri
Edastamise viis: E-post

Saatja:
Kontaktisik EV
Saatja kuupäev: 15.07.2020

Menetlemine:
Seisund: Lõpetatud
Vastutav töötaja: Indrek Ranniku
Kellele suunatud: Jaanika Koppel
Vastamise tähtaeg: 15.08.2020
Seotud dokumendid:
Hide details for Asja sisukordAsja sisukord
Show details for Saabunud kiri:Saabunud kiri:
Hide details for Saabunud kiri:Saabunud kiri:
Tere.
Tartus on geoloogiast lähtuvalt (eriti Emajõe ääres ja Ülejõe aladel) kulukas rajada trammiteele kindlat alust, mis ajas püsiks. Ilmekaks näiteks on rööbastesse sõidetud alad Turu tänaval, kus täna liiklevad bussid või muu rasketransport. Betoonplaatidest teede rajamine aga pole mõistlik, kuna blokeerib ligipääsu tänavaalustele trassidele ja nõuaks kõigi nende ümberpaigutamist.
Üldplaneeringu eelnõus on  kirjas, et „Arvestades Tartu linna väljakujunenud tänavavõrgustikku, on minimaalselt 6m laiuse kahesuunalise trammitee mahutamine olemasolevasse tänavaruumi keeruline“ ja et „Trammiliinide rajamiseks ja sellega kaasnevate taristute ümberehitamise mahtu arvestades on uue transpordiliigi efektiivsus ebaproportsionaalselt väike“. Samas on Tartu üldplaneering 2040+ mõeldud vähemalt kahekümneks aastaks ja sellel perioodil toimub kindlasti tehnoloogilisi arenguid, mis arvatavasti mõjutavad ka transpordi lahendusi.
Teen ettepaneku, et trammiliini asemel võiks olla mingi muu sõnastus tulevikku suunatud isesõitva keskkonnasõbraliku transpordiliigi suhtes. Isiklikult meeldib mulle mõte monorelsi rajamisest, mis võimaldab säilitada ülejäänud liiklusele väljakujunenud tänavaruumi ja rajada selle kohale või kõrvale (täiesti uutest liikluskoridoridest läbi parkide ja üle Emajõe) autonoomse transpordiliigi, mille liikumissagedust ja mahutavust saaks igati reguleerida vastavalt vajadusele. Kui rajada väikeste kabiinidega süsteem, ei tohiks ka kandekonstruktsioonid massiivseks ja liiga kulukaks muutuda. Ja selline kõrgemale tõstetud transpordi variant oleks kindlasti ka turistidele meelepärane – Tartul jätkub ilusaid vaateid, mida näidata.
Kindlasti on omaette küsimus, mida teha siis, kui kogu momendil liikvelolev masinapark on asendunud vesiniku või elektri jõul toimivate sõidukitega – kas väljakujunenud tänavate sõiduradade säilitamine senises mahus tuleks ka planeeringus sätestada? Sest siis võib ju suuremahuline ühistransport täiesti asenduda renditavate-tellitavate isesõitvate ilmastikukindlate väikeliikuritega…
Jõudu kõigile!
Erry Vares