Saabunud kiri: Pikk tn 58, Pärna tn 1, Pikk tn 60, 64 ja Uus tn 37 kruntide detailplaneering

Asja number: DP-07-069
Sari: 9-3.2 Kirjavahetus üld- ja detailplaneeringute ning linnaarengu küsimustes (s.h. algatamise ettepanekud ja lähteseisukohad) juriidiliste isikutega
Teema: Pikk tn 58, Pärna tn 1, Pikk tn 60, 64 ja Uus tn 37 kruntide detailplaneering
Registreeritud: 17.09.2019
Kellele saadetud: Aire Priks
Dokumendi liik: Kiri
Edastamise viis: E-post

Saatja:
Kontaktisik AR
Saatja kuupäev: 17.09.2019

Menetlemine:
Seisund: Registreeritud
Vastutav töötaja: Aire Priks
Vastamise tähtaeg: 17.10.2019
Seotud dokumendid:
Hide details for Asja sisukordAsja sisukord
Show details for Saabunud kiri:Saabunud kiri:
Hide details for Saabunud kiri:Saabunud kiri:
Tere!

Olen tutvunud korrigeeritud planeeringulahendusega ja soovin anda tagasisidet.

Ma ei nõustu muudatusega, mille kohaselt on loobutud pärmivabriku korstna säilitamise nõudest.

Linnavalitsus on niigi valinud kogu kvartali ajaloolisest hoonestusest sisuliselt miinimumi säilitamise nõudmise tee. Korstna säilitamise kokkulepe on detailplaneeringu koostamise tingimuste andmisest saati olnud seletuskirjas selle säilitatava miinimumi põhjendatud osa ja seda läbi mitme planeeringu avalikustamise etapi. Sellise alustingimuse muutmine viimasel hetkel projekteerimis- ja ehitamisraskustega põhjendades ei ole kõigi asjaosaliste huve tervikuna arvesse võttes tasakaalustatud. Minu ettepanekute kvartali ajaloolisest hoonestusest rohkem säilitada mittearvestamist põhjendades on linnavalitsus veel viimati toonud välja selle, et korstna säilitamise nõudest mitte loobumine on olnud tasakaalu leidmine eri huvide vahel: "Siinkohal märgime ära, et nii 19. detsembri 2016. a ja kui 30. mai 2017. a eskiislahenduse arutelul on erinevate isikute poolt tehtud ettepanek korstna säilitamist mitte kavandada, kuna see ei ole mälestis ning kuna selline "üksik post" ei ole vajalik. Linn on jäänud planeeringu algatamisel olnud seisukohale, et korstna säilitamine on vajalik. See tagab pärmivabriku kompleksi parema loetavuse linnapildis ka edaspidi." (19. juuni 2018).
Pärmivabriku ajalooline korsten ei ole "üksik post" vaid kaugele paistev maamärk, mis märgib kvartali tööstuslikku ajalugu ja on lahutamatult pärmivabriku peahoone arhitektuuriga seotud. Väga tõenäoliselt on tegemist ka Tartu vanima säilinud ajaloolise vabrikukorstanaga, mis suurendab selle kui tööstusmälestise väärtust. Kui korstna säilitamine praeguse projekti kava alusel on keeruline, siis tuleb plaani tehniliselt korrigeerida näiteks nii, et säiliks rohkem korstna ümber olevat ehituskehandit või muuta kavandatud uushoonestust muul viisil, mitte aga loobuda avalikul menetlemisel juba tehtud põhimõttelistest kokkulepetest.

Olen jätkuvalt seisukohal, et praeguse planeeringulahenduse järgi ei ole pärmivabriku kvartalis "eeldatavalt tagatud
ajaloolise väärtuse säilitamine parimal võimalikul moel". Juhin tähelepanu, et muinsuskaitseameti otsuses pärmivabriku hoonestust mitte riikliku tähtsusega mälestiseks tunnistada võetud seisukoha, "et pärmivabriku kompleksi on võimalik säilitada ja hoida selle arhitektuurset väärtust läbi planeeringute ja projekteerimistingimuste", aluseks on eeldus, et omavalitsused ise oskavad oma kohalikku ehitus- ja ajaloopärandit piisavalt väärtustada, et nende säilimise eest omaenda menetletud planeeringutes seista. Riikliku kaitse alla võtmisest loobumine ei tähenda kuidagi objekti ajaloolise väärtuse puudumist - see väärtus on lihtsalt oluline kohalikul tasandil ja selle tarvis on planeerimisseaduses punktid, mis võimaldavad kohalikul omavalitsusel hooneid kohaliku kaitse alla võtta (detailplaneeringute puhul § 126, lõige 1, punkt 15).
Laiemalt leian, et olemasoleval hoonestusel ei ole ka mitte ainult ajalooline linnaehituslik väärtus, vaid et nende lammutamisest hoidumine võimaldab vähendada ressursside kulutamist, mis muutub järjest olulisemaks vajaduseks. Sellises olukorras ei tohiks ka mitte kaitse all oleva hoonestusega krunte käsitleda detailplaneeringutes kui sisuliselt tühje, vaid eeldus peaks olema juba kunagi ehitamiseks kulutatud ressursi säilitamine ja kasutamine ning lammutamine kõne alla tulema ainult põhjendatud vajaduse korral. Mitmeid näiteid võib leida ka Eestist, kus ajalooliste tööstushoonete ümberkohandamine on edukalt läinud.

Kuna pärmivabriku korstna säilimine on olnud eeldusena osa minu ettepanekust ajaloolistest hoonetest seniplaanitust rohkem säilitada ja korrigeeritud planeeringulahendus seega hoopis vähendab säilitatavat olemasolevat hoonestust, siis ei saa ma oma ettepanekutest loobuda ning vastustan ka korstna säilitamisnõudest loobumise.

Lugupidamisega
Andrus Rehemaa