TARTU LINNAVALITSUS | |
KORRALDUS | |
Tartu |
11. veebruar 2009. a. nr LV-K-0193 |
Tartu medali andmine |
Võttes aluseks Tartu linna põhimääruse § 5 lg 4 ja Tartu Linnavolikogu 18. oktoobri 2001. a määruse nr 87 "Tartu linna tunnustuste avaldamise kord" punktid 3.1 ja 3.2, Tartu Linnavalitsus
o t s u s t a b:
1. Anda Tartu medal Mare Tommingasele.
2. Korraldus jõustub 4. märtsil 2009. a.
Linnapea | |
Linnasekretär |
Mare Tommingas - balletijuht aastast 1998
Mare Tomminga vaim ja vaist on „Vanemuise“ truppi kujundanud aastast 1998. Tema ise on teatri lava ära proovinud varvaskingades, kunstnikutööd tehes ning koreograafina tantsuteoseid vormides. Tommingase jaoks on balletitrupi juhtimise märksõnadeks olnud aktiivne tegutsemine huvitava repertuaaripildi loomisel, trupi ressursside kaine hindamine, täpse arengukava tekitamine, järjepidevus, avatus ja uudsuseiha. Vaist koos kaine loogika ja reaalse hetketajuga. Täna on balletitrupp selle naise nägu – oma võimalusi teadvustav, oma juuri hindav ja uuendusaldis – maailmatuultele valla. Tartu kui rahuliku ülikoolilinna oreool ei ole tänu Tommingasele sealsel tantsuelul soona soikuda lasknud. Iga hooaeg toob midagi põnevat ja avastamisväärset.
Mare Tommingase lavastajakarjäär algas aastaga 1989 - “Kevadised manuskriptid” F. Kreisleri, A. Vivaldi ja L. Sumera muusikale ja „Koit”. „Valge öö” H. Elleri muusikale. 1991 suurvorm solistidele, koorile ja balletile “Carmina Burana” kus tegid kaasa ka Tartu Lasteteatri näitlejad ja Aivar Kallastest inspireeritud “Väike prints” P. Volkonski muusikale.
1991 aasta sügisel sai Mare Tommingas hakkama teoga, mis on ühe riigiteatri tantsija ja lavastaja kohta võrdlemisi tavatu – soov lavastada D. Fanshawe muusikale “African Sanctust” ja Mercury, Morani muusikale “Barcelonat” sundis teatri tantsijatele lisa otsima.
Lisajõuks tulid Tartu Ülikooli tudengid ja ühendus sai nimeks M. Tomminga tudengite tantsustuudio. Pidagem silmas, et tantsimisega, eriti laval tantsimisega, ei olnud neist noortest peaaegu keegi tegelenud. “Värske veri” ja tohutu töö õigustasid end täiel määral – balletil oli võimalik ka edaspidi teha lavastusi, mida trupi väiksuse tõttu olnuks keeruline teostada.
1994. aastal ilmus Mare Tommingas Vanemuise lavale kaksikrollis – tantsijana ja koreograafina lavastuses „Imeline mandariin“. Tema tollane lavastus oli võrreldes kuulsa „Estonia“ Mai Murdmaa loodud analoogiga dekoratiivne ja efektne.
Vahepealsed lavastused, mis sillutasid tee 2000. aastal esietendunud „Wolfgang Amadé Mozartini“ olid otsingumärgilised. 1997. aastal lavale jõudnud „Pildi sisse minek“ ja 1998 „Kadunud naine minus“ jätkasid moderniklassika joont naise maailma erilisusest klassikalise ja modernse piirkeeles kõneledes.
Mozarti tõlgendus oli senini kõige suurem Tommingase ande demonstratsioon – selles ühinesid koreograaf ja kunstnik luues mitmetasandilise postmodernse tantsuteatri teose.
Uus kvaliteet sündis aastal 2006, kui jõudis lavale üks senise loometee vaieldamatuid tipplavastusi „Peer Gynt”. Selle lavastuse eest pälvis Mare Tommingas ka Eesti Teatriliidu aastapreemia.
Täna on Tommingas balletijuhi, koreograafi ja kunstnikuna loomas „Vanemuise“ balletitrupi lugu – et selle kõik liikmed end motiveerituna ja oluliste arenguspiraali keerdudena tunneksid.
Medal antakse üle 4. märtsil, Vanemuise balleti 70. sünnipäeval