EELNÕU
TARTU LINNAVOLIKOGU |
OTSUS |
|
Tartu
|
16. oktoober 2008. a. nr LVK-O-0485 |
Ettepaneku tegemine liiklusseaduse muutmiseks |
Arvestades asjaoludega, et hetkel teeomanikud ei ole suutnud lühikese ajaga piisavalt reageerida autoliikluse kiirele kasvule ega tagada turvalist liikluskeskkonda sõiduteedel suure liikluskoormuse tingimustes ning sageli puudub kompetents ja kogemus, kuidas liikluskeskkonda auto ja jalgratta segaliikluse jaoks turvaliseks muuta; jalgrattaliiklust on suhteliselt vähe sõiduteedel ning autojuhid ei ole harjunud arvestama aeglasemate liiklejatega; paljudel jalgratturitel puuduvad sõiduteel sõitmise kogemused suurenenud autoliikluse tingimustes; kehtiv liikluseeskiri lubab kuni 10-aastastel jalgratturitel niigi liigelda kõnniteel ja võttes aluseks kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 65 lg 3, Tartu Linnavolikogu
o t s u s t a b:
1. Teha Vabariigi Valitsusele ja Riigikogule ettepanek muuta liiklusseadust järgmiselt:
1.1. Muuta § 4 lõiget 4 ning sõnastada see: "Kõnnitee on jalakäija ja jalgratturi liiklemiseks ettenähtud teeosa või sama otstarbega omaette tee";
1.2. Lisada §-le 10 lõige 6 järgmises sõnastuses: "Jalgrattatee puudumisel võib jalgrattur sõita kõnniteel, ohustamata jalakäijaid".
2. Otsus jõustub ……….
Seadusemuudatus on vajalik, kuna
1. kõnniteel sõitmine on aeglase sõidu puhul nii jalgratturile kui jalakäijale ohutu;
2. noored jalgratturid ja ka paljud vanemad jalgratturid pole küllaldaselt ette valmistatud sõitma üha tihenevas autoliikluses (laste jalgrattaeksam toimub ainult platsil);
3. Eesti linnades ja asulates on paljudel kõnniteedel väga hõre jalakäijate liiklus või on tihe jalakäijate liiklus vaid tipptundidel. Hõreda jalakäijate liikluse puhul on aeglasematel ja vähem kogenud jalgratturitel selgelt ohutum liigelda kõnniteel kui sõiduteel;
4. jalgrattaliikluse tihedus on Eestis veel suhteliselt väike ja osade ratturite liikumine kõnniteel ei sega oluliselt jalakäijaid;
5. suur osa jalgrattureid ei julge sõita sõiduteel, sest osade autojuhtide liikluskultuur on ohtlikult madal;
6. tingimused kõnniteedel ning segaliiklusega kergliiklusteedel on liiga sarnased, et ühel sõitmist keelata ja teisel lubada;
7. kui jalgrattur käitub teed ületades nagu jalakäija, siis ei ole ohutuse mõttes vahet, kas ta teeb seda jalgrattal sõites või jalgratta kõrval. Sage jalgrattalt mahatulek ja uuesti pealeronimine on raske, eriti vanematel inimestel, raskete kottidega matkajatel ja lapsi transportivatel jalgratturitel.
See seadusemuudatus teeks asja lihtsaks ja ühtseks, kõik kartlikud ja algajad sõitjad suudavad selle järgi ohutult liigelda. Samas tuleb alustada noortele senisest hoopis tõhusama jalgrattahariduse andmist, et nad tulevikus võiksid sõita tõesti nii jalgrattaradadel kui autoteedel, sest ainult see teeb jalgrattast tõelise alternatiivi autole. Samuti tuleb õpetada autojuhte senisest hoopis rohkem jalgratturitega arvestama. Kõnniteedel sõitmise lubamine oleks ajutine ja võiks kehtida 10–15 aastat, kuni teeomanikud on suutnud luua turvalisemad liikumistingimused sõiduteedel ja jalgrattateede näol ning kuni riik on suutnud tõsta nii jalgratturite kui autojuhtide liikluskultuuri ja oskusi vähemalt Euroopa keskmisele tasemele (seda võiks mõõta näiteks liikluses hukkunute ja vigastatute suhtarvu ning jalgratturitega toimunud liiklusõnnetuste suhtarvu kaudu).